Kaebus haridussüsteemi kvaliteedi kohta

Täna sain oma õpilastelt teada, et kaugõpel 21 inimestest iga päev käivad väljas jalutamas ja koos sõpradega 4 inimest, 3 inimest - 2 korda nädalas. Ülejäänud käivad väljas ainult vajadusel poodi minna, 8 inimest pole nädala jooksul kordagi majast lahkunud!!!! Vaesed lapsed!!!! Aasta jooksul 92 inimesest, keda ma õpetasin, haigestus moodsasse haigusesse 11 inimest, kontaktõpe ajal 2 klassi viidi isolotsiooni, üks nendest kevadvaheajaks, teine ​​aga päev enne kaugõpe algust. Ühes klassis oli 1 laps kontaktõppe ajal haige, kuid mingi imekombel ei saadetud klassi isolatsiooni ja ennäe, keegi klassist ei haigestunud enam!!! Mille jaoks on need näitemängud vajalikud? Miks lapsed on kannatanud ja on jäetud ilma täiusliku hariduse saamisest? Minu arvates paneb valitsus kuriteo toime!!!!! Õppeedukus langes peaaegu kõigis klassides, motivatsioon õppimiseks jäi vaid eranditel.

Online põhine haridus on segane ja tekitab küsimusi: milleks seda kõike tehakse? Nii laste kui ka õpetajate täielik distsipliini puudumine viib kontrolli ja ühenduse kaotamiseni kõigi protsessis osalejate vahel. Õpetajad ei suuda alati kvaliteetset tundi anda. Ja kuidas saab seda teha, kui selles protsessis osaleb 32 õpilast. Interneti-õppe metoodikate puudumiste tõttu kõik jõupingutused tulemuseks viivad nulli. Teadmiste edastamine ainult vestluste ja minimaalse visuaalse informatsiooni kaudu viib ka selleni, et laps ei ole võimeline materjali valdama. Seda kõike saab veel kuidagi rakendada humanitaarteaduste juurde, mida saab iseseisvalt läbida, kuid erialasid nagu matemaatika, füüsika, keemia ei saa selles formaadis omastada. Algelised skeemid ja lennult tehtud pealdised ei saa kedagi valgustada. Mingi laste mõmisemine ja nende täielik keskendumise puudumine tunnis. Igaüks ajab oma asju... Kas tõesti on võimatu kutsuda iga õppetunni kohta vähemalt kahte inimest konsultatsioonidele? Eriti hirmutav on see, et kahe aasta jooksul pole tehtud midagi, mis võiks õpinguid kuidagi praeguste oludega kohandada.

Tunnid viiakse läbi digitaalselt 2–5 tundi päevas. Tundide kohta pole kaebusi - neid tehakse. Kuigi paar korda õpetaja, kas ei näinud või midagi muud, kuid ei ühendanud last tunniga. Laps oli väga hirmul ja ärritunud. Kodutöid iseseivalt ei tee, ütleb, et ei oska, ei saa aru kuidas teha. Huvi õppimise vastu puudub, tundide ajal on lihtsalt igav ja huvi puuduv. Õpetaja ei jõua teemat selgitada 30 minutiga. Lapsevanem tegeleb seletamisega õhtuti, pärast tööd, oma teiste laste ja pere kahjuks. Selle olukorras tõttu mul pole üldse aega noorema lapsega tegeleda!!!! Tunnid, ülesanded, tunnid... Õpetama peab õpetaja, mitte kontrollima, kuidas vanemad ülesandeid selgitasid ja tegid. Hindamissüsteemi pole enam üldse, kui sa vähemalt midagi tegid, siis on väga hästi. Ei mingit motivatsiooni, et midagi teha. Kui ülesannet ei pea õpetajale saatma, siis laps üldse ei arvesta ülesannet oluliseks. Kodutöid peetakse vanemate "kapriisiks", mitte õpetaja ülesandeks. Lisaks olen veel ka halb ema, sest panen kodutöid tegema. Iseseisev töö on üldse nö möödapanek. Selles vanuses pole ta lihtsalt võimeline ennast korraldama, iseorganiseerima, iga psühholoog ütleb teile seda. Kogu vaba aja hõivavad smart-vidinad ja teler. Kas keegi arvab tõsiselt, et väikesed lapsed suudavad iseseisvalt õppida? Probleemid mitte ainult õpingutega, probleemid suhtlemisega. Laps peab õppima suhtlema, sotsialiseeruda, aga mis meil toimub??? See on lihtsalt mõnitamine. Lapsed istuvad lukustatuna neljas seinas. Koolid - digitaalsed, huviringid - digitaalne, sport keelatud. Kuidas saab teatristuudios digitaalselt õppida?!? Kas olete näinud, kui paksuks meie lapsed on muutunud ???? See on ju lihtsalt õudus! Iga teine ​​inimene kannatab liigse kaalu all ... Aga silmanägemine? Poolteist aastat sellist "õppetöö" tulemuseks on nägemine langenud, peagi on prille vaja !!!! Ja seda 9 aastastele??? Vanemad tööl. Laps on terve päeva üksi. Ta muutus närviliseks, erutavaks, isegi agressiivseks. Reaktsioon on ebaadekvaatne, kord nutt, siis karjumine ... see on lihtsalt õudus!!! See on täiskasvanute jaoks raske, aga mida siis lastest arvata? Üldiselt, mul lihtsalt pole sõnu...